Miks ma õhtul silmi sulgedes purilennukit nägin

Alustan hommikust. Oli laupäeva hommik. Olin just tulnud "head-aega" ütlema oma õele Irisele ja tema lemmikutele - Siirile ja Pipale. Nimelt sättis Iris end parasjagu valmis, et minna koos merisigadega Tartusse, sest algamas ju uus kooliaasta vetrinaariatudengina. Siis aga helises mu telefon - Reeno helistas. Hmm, mõtlesin, et mis nüüd? Veerand tundi tagasi oli ta ju suundunud lennunduse teooriatundi... Selgus, et tal avanes võimalus lennata ja enne kui ma arugi sain olime Rapla poole teel, st sihtpunktiks loomulikult Kuusiku lennuväli.

Vahetult enne Kuusikule jõudmist juhtusin vilksamisi kella vaatama - 10.58. Põhjus, miks plaanides üldse äkiline muutus toimus, oli asjaolu, et Reenoga koos purilendu õppiv Ron oli teada andnud, et täna SAAB LENNATA!, sest nii õpetajale kui hr Ilmataadile tänane päev sobis. Niisiis jõudsime kohale. Seda oli ka Reeno silmist näha. Heinamaa ääres seisid kaks purilennukit, mille lähedale autoga sõitsime. Reeno ruttas tuhatnelja õpetaja juurde, kes ühe lennuki juures poistele mingid paberid jagas ja ilmselt teoreetilisti teadmisi edasi andis, vähemasti seda lugesin välja tema kehakeelest. Vahepeal vaatas õpetaja poistele küsivalt otsa ja siis jälle seletas, nii et ka käed oli sellesse kaasatud.

Mina jälgisin ümberringi toimuvat. Seda, et lennuväli näeb välja kui niidetud heinamaa, seda juba teadsin. Võpatasin aga, kui mu selja tagant kostus vali mootorimüra. Aa, käivitati lennuk, mille mina arvasin uunikumide hulka kuuluvat. Minust möödusid kümmekond inimest, kes kõik selle lennuki peale suundusid. Sellega vist lennatakse kuhugi. Lennuk mürises veel valjemalt, hakkas liikuma ja varsti oli elav muuseum õhku tõusnud. Respect. Mõni aeg hiljem laskusid maa suunas langevarjurid, kellest osa maandus batuudile (vähemasti selline nägi see asi eemalt välja). Milline täpsus. Teised maandusid põllule. Või tegelikult lennuväljale. No mul on raske lihtsalt rohelist välja lennuväljaks nimetada. Ühel ilusal hetkel sõitis meie auto kõrvale kollase vilkuriga neljarattaline masin. Sain aru, et autost väljus valvur, sest ta uuris mis ma siin teen. Ma vastasin, et olen lihtsalt kaasas ja osutasin purilennuki suunas, tema aga vastas muigel: "Ja-jaa". Ma ei saanudki aru, et mida see küll tähendama pidi. Igatahes sain aru, et kohas, kus ma seisin, pidin jälgima kõikes suundades nii maismaal kui õhus, et kellelegi või millelegi ette ei jääks ja et keegi või miski pähe ei potsataks. Auto vajas ka ümber parkimist angaaride juurde, kus vabal hetkel puhkavad lennukid. Valvur oli nõus meid angaaride juurest oma sõidukiga, mida oli raske autoks nimetada, purilennukite stardipaika viima. No sel sõidukil puudusid mõni uks ja kapotil kaas jne, aga liikus, ja väga jõudsalt. Ühesõnaga hakkasin juba harjuma, et kõik, mis ei näe küll välja selline, et temaga võiks sõita või lennata, ei pruugi nii olla. Küllap loeb sisemus.

Kaugel ei olnud hetk, kui Reeno ronis purilennukisse, olles endale enne selga pannud langevarju. Õpetaja muidugi ka. Mina silmasin lennuki küljes ühte väikest vidinat, mida teadsin Reeno jutu järgi väga tähtsa olevat. Vaatasin, et jupike nööri oli 3 väikse punase kleepsu abil lennuki külge kinnitatud. Tundus, et see niisama sealt ära ei lenda. Nimelt on see nöörike oluline, sest näitab õhus olles, kas lennuki asend on õige. Ega ma palju rohkem purilennukitest ei teagi, aga seda tean. Reeno esiistmel ja õpetaja tema seljataga tagaistmel, oldi sõiduvalmis. Ron läks hoidis ühest tiivast kinni, et lennuk stardihetkel otse seisaks. Starditi. Üks herilase välimusega lennuk alustas köie abil purilennuki õhku tõmbamist. Mina vaatasin neile järgi kuni neist jäi järgi kui väiksed linnud või putukad õhus. Lähenedes muutusid taas suuremaks ja järgmisel ringil lennuvälja kohal läksid nende teed õhus lahku, st purilennuk alustas iseseisvat liuglemist õhus, loomulikult inimese kaasabil.

Ilm oli päikseline, taevas oli palju valgeid pilvi, mis altosast olid hallikad, kuid olen aru saanud, et selline ilm just purilendamise jaoks hea ongi. Samas oli tuuline. Õhku tõusjatele puhus päris tugev külgtuul. Mootoriga herilane maandus peagi lennuväljal, et üht teist purilennukit õhku tõmmata. Reeno liugles lennukiga taevas kui lind. Kui läheduses mõnd valjemat heli kosta ei ole, siis on kuulda, kuidas purilennuk läbi õhu vihiseb. Kuulsin Ronilt, et tema ema oli kümme aastat purilendamisega tegelenud ja kui ta oli ise ka ühe korra ära proovinud, siis sündis kindel otsus, et selle alaga tahab rohkem tegeleda. Eks Reenol on ju samamoodi, et selle lendamispisikuga on ta juba ammu nakatunud. Reeno maandus vahpeal korraks maha, misjärel mootorlennuki sabas taas taevasse tõusis. Silmasin Roni käes papist lehte, kuhu märgitakse kõikide Jaagu õpilaste lennuminutid. Väga tähtis leht.

Kui Reeno teiselt õhulennult tuli, oli Roni kord. Mul oli hea meel, et õpilased korralikult oma lennutunde said teha, sest nende õnneks saabusid turistid sel päeval hiljem. Tasapisi muidugi hakkas neid kogunema ja juhtus nii, et ühele neist huvilistest sain isegi rääkida, et kes või mis see Purilend on:P.

Nii mu päev seal Kuusiku lennuväljal möödus - vaatasin lennukeid ja lugesin raamatut kuni õpilased Reeno ja Ron olid oma lennud ära teinud, õpetajalt uusi teadmisi ammutanud ja purilennuki oma pessa ära viinud. Selline oli minu päev täis lennukeid ja lendamist, kuigi hetkel veel küll kõrvaltvaatajana...

Raha paneb tiivad tööle

Olen oma lendudega jõudnud kohta, kus võiks toimuda läbimuure. Kohta, kus võiks käia plõks ja ma võiks järsku käike oskama hakata. Esimeste kordade kabuhirmud, et ma ei oska lennata, on jäänud selja taha, asemele on tulnud entusiasm kõike veel ja veel paremini teha. Samas ei tule see meistriks saamine üle öö, vaja on harjutada. Väidetavalt ükski purilendur ei ole lendama sündinud, kõik nad on selleks õppinud. Harjutamine nõuab aga järjekindlust, mis ei olegi nii lihtne, kui arvasin.

Teemaks on siis lendamise võimalused üldisemas plaanis. Ma võin küll ise oma elu nii sättida, et end vajaliku sagedusega lendamise lainel hoida, kuid kaotan motivatsiooni, kui näen kui vähe hoolitakse õppelende tegevatest õpilastest. Harjutusvõimalused lihtsalt pole prioriteet tänases rahamaailmas. Ma ei saa rääkida muude lennuklubide kohta, kuna ma ei tea, kuidas mujal elu korraldatud on, kuid Kuusikul on see nii.

Laupäevad on Kuusikul reeglina lennupäevad, kus kogu kaadervärk töötab ja lennumasinatest võetakse maksimumi. Pausi hetked on vaid siis, kui Wilgat tangitakse. Wilga on lennuklubi peamine "tööhobune", mis viib õhku nii purilennukeid, kui ka teeb huvilistele lõbusõitu. Muudel päevadel lennatakse harva, kuna tavaliselt puudub teistel päevadel kriitiline mass inimesi, kes lennata tahaksid. Lennukimootori soojendamine on eraldi kuluartikkel ja ka lennukite lahti- ja kokkupakkimine pesapaikadel omaette töö, mida vaid paari lennu pärast ette ei võeta.

Enamus lende on laupäeviti nn vautšerlennud (kohalikud kutsuvad neid ka turistikateks) - internetist ostetud kinkekaartide realiseerimised, mis lubavad kas kõrgemat pilotaaži purilennukil või tutvumislendu mootorlennukil. Igatahes selline edev värk, miniseelikud välguvad ja fotoaparaadid plõksuvad. Kõik kinkekaardid sisaldavad klubi jaoks ka teatavat boonustasu, mistõttu on see päris tulus äri. Igatahes nii tulus, et omahinda maksvad lennuõpilased peavad ootama, kuni turistid ära lendavad. Kuigi klient on kuningas ja lennuklubil on raha vaja, ei tohiks niiviisi ikkagi õpilasi väntsutada. Õpilane peab õppima lendama korrektselt. Nii korrektselt, et ta võiks tulevikus ka kedagi teist ohutult lennutada. Olles oma lendude ajaks juba niivõrd väsinud, ei omanda ta enam õpitavat nii hästi, kui värske peaga.

Sel laupäeval ootasime koos Roniga kokku kuus tundi(!), et teha oma paar kolm lendu. Ron on minu "klassivend" Penderi lennukoolist, kes ka Kuusikul purilendu teeb, nagu mina. Ühesõnaga pikk päev täis eimidagit. Tõsi, sain küll vestelda pikalt oma lennuõpetajaga, kellega peetavad jutuajamised on alati inspireerivad ja täis elutarkusi. Küll aga tulin ma siiski lennuväljale selleks, et teha ära need lennud, mis on oskuse saamiseks vajalikud. Pettumus oli seda suurem, et olime spetsiaalselt ühe lennuki lendudeks ette valmistanud ja selleks kulutanud pea tund aega. Ja tulemuseks oli see, et saime pool päeva vaadata, kuidas turiste selle lennukiga lõbustatakse. See pettumus läheb tegelikult üle, selle pärast ma ei muretsegi. Pigem muretsen sellepärast, et niiviisi hääbub Eesti purilennu jätkusuutlikkus, kui õpilasi niiviisi eemale tõrjutakse.

Julgus hakkab tulema

Täna tehtud 3 lennuga hakkasin tundma juba mingil määral julgust. Ilmselt seetõttu, et vabalennu osa läheb mul juba päris hästi, tunnen end seal kindlalt ja vabalt. Tasakaalu hoidmine, pöörded, kiiruse ja kõrguse jälgimine.. kõik hakkab juba edenema. Ka tasakaalu hoidmine pukseeriva lennuki taga on paranenud, mis annab mulle lootust et see võib ühel hetkel ka päris selgeks saada. Olen suutnud hoida end ka rahulikumana, kui varem - enam ei kipu ma juhisest mahla välja pigistama, nii jääb rohkem energiat alles juhtimisega tegelemiseks:D Praegu on seda kõike vaid lihvida vaja.

Kahju, et ei ole võimalik pikalt järjest treenida, lennupäevad kipuvad olema kõik ülebuukitud, kus siis kõik korraga lennata tahvad, jättes lennuõpilased niiviisi pikalt oma hetke passima. Õpilased aga pole prioriteet, kuna nad ei too klubile eriti raha sisse. Praeguseks olen ära teinud 9 lendu, kokku peaaegu poolteist tundi. Litsentsi saamiseks on vaja aga min 40 lennutundi.

Esimene lennupäev

Seda päeva olin kaua oodanud. Olin oma purilennuõpetaja Jaaguga mitmeid kordi juba telefonis vestelnud, kuid me ei olnud veel kordagi kohtunud. Kord ei olnud mul aega, siis temal, ja siis ei olnud lennuilma, ehk et esimest korda õnnestus meil kohtuda alles 30.juulil. See oli ühtlasi mulle ka esimeseks lennupäevaks - juba tund aega pärast kohtumist tegime kohe ka esimese lennu. Minu jaoks jättis Jaak kohe esimesest hetkest hästi kogenud ja targa piloodi mulje, mistõttu võisin enda kogenematuse ja eksimused täielikult temale usaldada. Alguses oli mul sellega küll probleeme, kuna alateadvus külvab siiski hirmu, kui juhised on sinu käes aga oskused mitte. Aga lendamisest räägin natuke hiljem.

Õppelennukina kasutatakse tšehhide toodetud lennukit Blanik L-13, mida peetakse parimaks algväljaõppe purilennukiks üldse. Väidetavalt andestab see lennuk kõik väiksemad vead. Kartsin sellest hoolimata kohutavalt, sest praktilisest küljest olin ma ikkagi täiesti null kogemusega. Eestis olevad Blanikud pärinevad kõik ALMAVÜ aegadest (kusagilt targast raamatust lugesin seda), mistõttu on nad kõik ka väga vanad, kohati isegi üle 40 aasta. Lennukite reeglipärane hooldus tagab aga selle, et need "vanakesed" ka tänapäeval sama turvalised on, kui oma nooruspõlves.

Sain kohe kõike algusest peale teha, muu hulgas lennukit valmis sättida ja lennuväljale pukseerida (samal ajal, kui lennukit auto slepis tiritakse, tuleb tiiba üleval hoida ja lennukiga kaasa liikuda). Purilennukid seisavad puhkeajal lennuvälja kõrval kindlates "pesapaikades", kus nad trosside ja köitega maa külge aheldatud on, et tuul neid mingil juhul ära ei viiks. Purilennukid on nii heade aerodünaamiliste omadustega, et ka väiksemad tuuleiilid kergitavad nende tiiba, kui lennuk lahtiselt platsil seisab, rääkimata siis suurtest tormituultest, mis neid lausa õhku võivad tõsta. Lisaks on lennukid puhkeajal võimalikult liikumatuteks muudetud. Kõik juhised ja tiiva liikuvad osad on spetsiaalsete klambrite ja vahenditega kinni pandud, samal eesmärgil, et tuul pahandust ei teeks. Ühesõnaga, lennuk tuleb neist ahelaist enne lendamist "vabastada". Lisaks sellele tuleb ettevalmistuse käigus kontrollida ka kogu lennukit, ega see platsil seistes viga pole saanud. Nulli tuleb sättida ka kõrgusmõõtja, mis töötab rõhu järgi, kuna vahepeal on õhurõhk tõenäoliselt muutunud. Ärevus oli suur, kuna teadvustasin endale et ma lähen kohe-kohe selle sama lennukiga ise lendama.

Kui lennuk on lennuks ette valmistatud ja lennuväljale transporditud, algab lennuki stardiks ettevalmistamine. Selleks tuleb esmalt selga panna langevari, mis on äärmine abinõu enda päästmiseks, kui lennuk õhus juhitamatuks peaks muutuma (loodan, et mul seda kunagi tarvis ei lähe). Kui vari seljas, võib kabiini ronida ja hakata seal kõike algusest peale paika sättima. See on omaette teadus, mis seal kõik paika tuleb sättida. Igatahes pikk loetelu tegevusi. Enne ei tohi mingil juhul startida, kui kõik vajalik on üle kontrollitud.

Kuna mina olen õpilane ehk põhipiloot, siis istun ma eesoleval istmel, instruktor istub taga, tema parandab kõik minu tehtud eksimused. Nii esimene kui tagumine istekoht on võrdsete omadustega, st kõik juhised ja näidikud teevad ja näitavad samu asju. Ainsad erinevused on selles, et tagumiselt istekohal ei saa raadiot sisse-välja lülitada ega ringi seadistada, ega ka kuplit (kabiini katteklaasi) avariiolukorras minema lennutada. Räägin lennukist millalgi hiljem veel, praegu aga esimesest lennust.

Esimene lend oli midagi, mida ma ei osanud oodata. Kuigi mul oli mingi mälestus varasemal ajal tehtud lendudest, oli seekordne kuidagi erilisem. Teadsin, et nüüd on minu kord teha nende kangide ja pedaalidega imesid. Tegin kähku kõik toimingud, mida õpetaja mulle ette oli lugenud - iste paika, pedaalid paika, rihmad kinni, trimmer paika... trimmer, mis see veel on? Ühesõnaga, ma ei teadnudki veel kõiki kange ja hoobasid, mis midagi teeb (pärast lendu uurisin siiski välja, mis trimmeri ülesanne on). Seejärel veel tagatiivad välja ja kuppel kinni. Huh, ongi ettevalmistused tehtud. Kõik tundus ühtäkki nii keeruline ja kiiresti toimuv. Ühel hetkel oli lennuk ees juba lõtku köiest välja tõmmanud ja ootas meie märguannet, et võib startida. Ja siis oligi see oodatud hetk - minek.

Hakkasime maa suhtes suure kiirendusega liikuma. Tundsin juhist enda käes justkui kaootiliselt liikuvat hooba, mille liikumised olid nii kiired, et mu mõte oli sellest omajagu maas. Analüüsisin, miks õpetaja nüüd juhist sinna serva lükkas, kuid veel enne kui jõudsin midagi järeldada, oli ta selle asendit uuesti muutnud. Samal ajal kõlasid õpetaja resoluutsed fraasid, "miks sa paremale kaldud?!" või "hoia nüüd otse". Purilennukit tuleb nimelt õhkutõusul (aga ka maandumisel) iga hinna eest otse hoida, sest muidu läheb tiib vastu maad. Seda tuleb teha aga ülima kiirusega, muidu võib olla hilja. Igatahes ei jõudnud ma oma esimesel lennul nendele fraasidele ei reageerida ega vastata, kõik käis nii kiiresti. Tundsin end justkui vette visatuna, kohas kus ma kunagi varem olnud ei ole, ja tegemas liigutusi, mida ma kunagi varem teinud ei ole. Meenus esimene sõidutund õppesõiduautos, kus mu kartus umbes sama suur oli. Ometigi tundub autosõit lendamisega võrreldes oluliselt lihtsam.

Esimene lend oli kui õudusunenägu, pidevalt mõtlesin kuidas ma nüüd kätega peast kinni haaran ja loodan, et see kõik vaid uni on. Pärast lahtihaakimist läks asi muidugi kergemaks, siis tuli taastada normaalkiirus 90 km/h (pukseerimise ajal on see midagi üle 100), mis rahustas olukorra natuke maha. Vaikselt hakkasid meenuma ka lendamise põhivõtted - juhise kallutamine ette viib lennuki nina alla ja suurendab kiirust, tõmbamine taha aga teeb vastupidist, kallutamine vasakule kallutab ka lennukit vasakule, paremale kallutamise korral sama paremale. Hakkasin end juba kindlamini tundma, kuid siiski ei tundund end vabalt. Kõik tähtsamad toimingud jäid tegemata, nagu näiteks enne pööramist paremal oleva taevaosa kontrollimine, et me seal kellegagi kohtuma ei hakka. Samuti kõrguse jälgimine, et me ikka lennuväljale tagasi jõuaks. See jäi kõik õpetaja teha. Missest, et teooriaraamatutes on seda mitmeid ja mitmeid kordi üle korratud.

Maandumine oli müstika. Õhkutõusuga sarnaselt toimus ka seal palju liigutusi, mis kõik väga kiiresti pidid käima. Jätsin selle juba heaga õpetaja teha, kuna ma ei suutnud nii kiiresti mõelda. Esimese korra kohta pidi see tavaline olema, see tuleb harjutamisega. Eriti hea oleks harjutada simulaatoriga. Seda mul aga veel pole, ilmselt tuleb hankida:) Tunne oli pärast esimest maandumist igatahes sant, nagu oleksin kedagi alt vedanud. Tegelikult oli see aga minu kõige esimene lennutund ja see ei pidanudki nii välja tulema, nagu eksamilend.

Pärast lende tuli lennuk samamoodi "kokku pakkida" ja pessa ära viia, nagu ta oli alguses. See oli juba naudinguga tehtav tegevus. Vaatasin lennukit kui lindu, kes mind lendama viis. Vaatasin austusega. Tundsin lennukis ära kui partneri ja sõbra. Nii nagu sõpra, nii ei tohi ka lennukit alt vedada. Lennuki eest tuleb hoolitseda niisama hästi ja pehmelt, kui sa tahad et tema sinu eest hoolitseks ja sind maa peale tagasi tooks. Lohaka käitumise korral muutub ka lennuk lohakaks ja võib piloodiga samamoodi käituma hakata.

Teooriaõppe esmamuljed

Maikuu 22.päev. Sean sammud Ülemistele DHL maja kõrvale, kus tegutseb Eesti Esimene Aeronautikaklubi. Toimub esimene aine minu jaoks - lennundusraadioside. Teiste õppurite jaoks oli see aga juba neljas, nemad olid koolitusega veebruaris alustanud. Mina loodan siis tagant järele tubli olla ja järgi jõuda.

Aine on jagatud kahte ossa ja mitmele päevale - kõigepealt raadioside vahendid, siis raadioside pidamine ise, ja lõpuks eksam. Raadioside vahendite ainet andis väga kogenud olemisega mees, Ardo Oras, kes on pikaaegse lennujuhtimisminevikuga. Minu jaoks oli kohe üllatusmoment, kui mees end tutvustas. Tema on ka reaalist pärit! Kombes, siis olen õiges kohas. Kogu materjali võttis ta läbi suure põhjalikkusega, samas põigates aeg ajalt ka seonduvate eluliste näidete peale, mis muutsid tema aine põnevalt kuulatavaks ja kaasamõeldavaks. Ardo andis suhteliselt põhjaliku ülevaate kogu navigatsiooni- ja sidetehnikast, mida lennunduses tänapäeval kasutatakse, alates VHF raadiost kuni instrumentaallennuseadmeteni. Eksam oli suuline ja selle sai anda otse Ardole, mistõttu oli see teda juba tundes mugav variant. Ühtlasi avastasin esimeses tunnis, et minuga koos õpib ka mu lapsepõlvesõber ja klassivend reaalist, Märten, kes andis mulle omakorda veelgi julgust edasiseks.

Lennundusraadiosidet andis aga noor lennujuht Peeter Mõsak. Väga asjalik mees ja lennujuhtimises kindlasti kõva tegija. Võtsime läbi kõik tavaolukorras vajaminevad raadioside käsklused - raadioside lennuväljaringil, lähialast väljumisel, lähialasse sisenemisel, viivituste korral lennuväljaringil, ootetsooni sisenemise ja sealt väljumise korral jms. Eksami võttis vastu aga kogenud Estonian Airi Boeingu kapten, kes oli äsja ka lennust tulnud. Eksam oli pigem hubane vestlus, kui närvesööv ajuderagistamine, igatahes möödus huvitavalt. Ühesõnaga... jess, üks aine on tehtud!

Ühel juuni nädalavahetusel oli aga Navigatsiooni aine, mida andis pealik ise - Johan Pender. Hästi hea suhtleja ja suure praktilise lennukogemusega. Aine oli ka mõnus ja praktilise rõhuasetusega. Saime tunni alguses kätte kohe portsu vigureid, mis olid numbreid ja jooni täis - lennukalkulaatori ja nurgamõõtja. Nende abil siis tegime mitmel päeval kõvasti tööd, arvutasime ja raalisime erinevaid lennumarsruute, palju ikka kütust ja aega kulub ühest punktist teise jõudmiseks.

Teooriaõpe tundub olevat põhjalik, kuid sealt ei puudu ka huumor. Kogenud õppejõududelt kuuleb ikka, kuidas aeg ajalt mõningate reeglite vastu patustatakse, lihtsalt nalja pärast. Kuulsin, kuidas hädaabiks mõeldud sagedusel aeg ajalt ka mitte väga kiiret abi vajavat juttu kuuleb, näiteks kuidas Amsterdamis naised on, või mis parajasti jalgpalli seis on, kuigi see on keelatud. Väidetavalt Eesti piloodid selliste asjadega patustanud pole.

Samas on PPL teooria siiski minu jaoks natuke teemast mööda. Palju mul ikka purilennu korral lennukalkulaatorit või ingliskeelset raadiosidet kasutada on vaja. Teadmine ise on muidugi hea. Võib olla hangin veel kunagi ka PPL litsentsi endale, never say never;)

Tervisekontroll

Esimene suur eeldus misiganes lendurilitsentsi saamiseks on põhjalik tervisekontroll, et silmad ikka õigel kohal oleksid, käed-jalad olemas ja et muid lendamist ohustavaid hädasid küljes poleks. Nõnda siis võtsingi esimese sammuna veel enne teooriatunde ja lende ette tee Euromedicali poole, et teha ära tervisekontroll. Euromedical on üks vähestest kohtadest, kus Eestis taolist kontrolli teostatakse.

Mul ei olnud eelnevalt absoluutselt mingit aimu, mida sellest kontrollimisest oodata, on see karm või mitte. Teadsin vaid, et see võtab umbes 2 tundi aega ja soovitav on hommikune uriiniproov kaasa võtta. Nii ma siis läksin ühel hommikul kohale, pissitops näpus. Esimene asi, mida mult registratuuris küsiti, kas ma töötan Estonian Airis. Tundsin end küll kuidagi kõrvust tõstetuna, kuid pidin siiski ei vastama. Pärast 1480 krooni maksmist sain teada, kuhu proov viia tuleb, ja portsu pabereid, mida arstid järgemööda täitma hakkasid.

Esmalt külastasin silmaarsti, kus oli kõige positiivsem vastuvõtt minu Eesti meditsiinikogemuse põhjal üldse. Esimese asjana rõõmustas arst mind nähes ja ütles positiivsel häälel „näen et silmad on teil ilusasti olemas“. See muutis ka ülejäänud protseduurid lõbusaks. Sain teada, et lendurid ei peagi olema briljantsilmadega vaid võivad ka vajadusel prille kanda. Sain teada, et mulle võiks tegelikult isegi väikse miinusnumbriga prillid määrata, kui ma soovin. Arst demonstreeris mulle vaadet tema aknast – Kopli laht üle rohetava metsa, mis on minumeelest supervaade silmaarsti kabineti jaoks. Igatahes sain näha, millisena ma seda vaadet oma ideaalprillidega näeksin ja millisena ilma. Vahe oli olemas, kuid siiski otsustasin jääda oma silmade juurde.

Edasi kõrvaarst. Suhteliselt vähese jutuga tädi, arvestades töö iseloomu. Pärast pikka sahkerdamist ja sehkendamist suunas ta mind ühte telefoniputka suurusesse kappi, kus oli tool istumiseks, suur aken, kust nägi arsti, kõrvaklapid ja poolikut joystickut meenutav pulk nupuga. Lühike seletus, mis arst mulle andis, jäi mul pisut segaseks. Väidetavalt pidin vajutama nuppu, kuid mis puhul, jäi mul arusaamatuks. Kõrvaklappidest hakkas ühel hetkel piikse tulema, kuid ma ei teinud neist välja, mõtlesin et ootan ikka instruktaaži ära. Seda aga klappidest ei tulnud. Pärast hämmingus olemise näo tegemist avas arst ukse ja ütles et vajutaksin siis, kui piiksu kuulen. Selge! Nüüd tean! Piiksud kuulatud, nupud vajutatud, joonistas arst käsitsi(!) minu kuulmisspektri paberile. Väidetavalt on selline spekter lendamiseks piisav.

Edasi tuli kurgu- ja ninaarst. Pärast igasuguste pulkade ja torude pistmist ninna ja kurku jõudis arst järeldusele, et sealt midagi kahtlast ei leia. Ainus asi, mida kurtsin, et mõnikord ärkan öösel kinnise nina peale üles. See pidigi olema normaalne - mõnel inimesel lihtsalt on ninasõõrmed kitsamad kui teisel, põhjustades sagedasemaid nina kinnijäämisi. See aga ei sega lendamist, pealegi magades ju ei lennata. Selge, olen terve:)

Üldarst, kes mind kõigepealt vastu võttis ja lõpus ka pabereid vormistas, jättis alguses küll meeldiva mulje, kuid siis äratas mus pahameele, kui liigsete pisiasjadega norima hakkas. Ka kõik väiksed probleemid, mis välja tõin, tundusid tema jaoks katastroofilised. Isegi too ninaprobleem, millest ninaarstile rääkisin, tundus tema arvates maailma lõpp. Kui ikka on probleem, siis EI TOHI lennata ja kõik! Püüdsin teda natuke rahustada, kuni lõpuks ta leebuski, ütles vaid "no hea küll, lähme edasi". Igatahes positiivne see õhkkond seal ei olnud.

Lõpuks aga jõudiski kätte hetk, kus sain kätte selle soovitud paberi, mis lubab et järgneva 5 aasta jooksul on mu tervis korras. Kusjuures pool tundi pärast paberi kättesaamist helistas toosama arst mulle ja kurtis alandlikult, et oli unustanud mu loast enda jaoks koopia teha, mistõttu kutsus ta mind veel tagasi:D Saatsin skännitud koopia, mis õnneks sobis. Tunne oli aga hea, nagu olekski piloodipaberi kätte saanud, tahtsin sellega juba lendama minna.

Uus algus

3. veebruaril potsatas mu postkasti kiri Johan Penderilt, Eesti Esimese Aeronautikaklubi juhatajalt. Olin oma soovist purilendu õppida talle mõned korrad varasematel aastatel kirjutanud. Tema aga vastas mulle alati, et purilennuhuvilisi eriti ei ole, mistõttu uut õppegruppi kokku ei panda. Nüüd uues kirjas pakkus ta, et ma võiksin hoopis PPL (erapiloodi litsentsi) kursusele tulla, kuna uue kursuse esimene kohtumine oli just samal päeval. Sellega ei olnud ma esmalt küll nõus, kuna minu algne soov on ikkagi purilendu õppida. Hiljem pakkus ta aga juba võimalust, et tema klubis saab teha teooria, mis on sisuliselt sama GPL (purilennulitsentsi) saamiseks vajaliku teooriaga, kuid lennut tuleb sel juhul teha mujal (Kuusikul või Ridalis). See tundus juba täitsa plaan olevat.

Nagu plaan, nii ka otsus - aprilliks olin kindel, et teengi teooria Penderi juures ja lennud Kuusikul (Ridali oleks minu jaoks liiga kaugel). Lennuinstruktori saamine oli aga omaette stoori. Esimene samm oli saada kontakti Tallinna Aeroklubiga, kes Kuusikul lende teeb. Sain. Probleemiks oli aga see, et Kuusikul on töökeeleks vene keel, mina aga tahtsin lende omas keeles teha. Mine tea, pärast veel ajan gaasi ja piduri sassi ja põrutan lennuväljast mööda või maandun põllale. Igatahes mulle pakuti algselt venekeelset õpet, kuna venekeelseid piloote on neil palju. Mina aga ei olnud nõus. Lõpuks sain eestikeelse piloodi kontakti. Jess, olemas! Võtsin kohe ühendust ja talle sobis.

Eellugu

Kord 17-aastasena kutsus mu klassivend Mario mind Tapa lennuväljale kaasa, et teha paar lendu purilennukil. Pidi siuke vägev asi olema, surmasõlmed ja muud vigurid kaasa arvatud. Ei osanud esialgu nagu midagi selle peale kosta, siis oli mul küllaltki hägune ettekujutus, misasi see purilennuk üldse on. Veelgi segasemaks muutis asja teadmine, et purilennuk viiakse õhku puksiirlennuki abil, kust see siis vabalt laueldes taas alla vajub ja tavalennuki kombel lennuväljale maandub.

Mõte lendama minna mõjus mulle aga kui mesi moka peale - eks paljud lapsed ole kunagi lendamisest unistanud, nii ka mina. Ega ma ei pidanudki tegelikkuses pettuma - lendamine oligi vägev:D Siiamaani mäletan esimest hetke, kui ratas maast lahti sai ja maapind all väikseks maketiks muutus. Piloodiks oli hästi tore mees Kalju Käi, kes mul juhtimist ka ise lasi proovida. Eriti palju ma asjast ei jaganud, kuid selle tunnetasin ära, et lennuk allub tõepoolest minu kontrollile, kui kange ja pedaale sõtkusin. Tegin seal neid lende veel nii paar kolm korda, pärast mida saabus pikk paus, kuna mul polnud ei raha ega autot, et Tapal liuglemas käia.

Kogu vahepealse aja hoidsin salamisi peas mõtet, et üks päev saan ma veel purilenduriks ja hakkan täiesti iseseisvalt lendama seal taeva all, vabana kui lind, ja seda sõna otseses mõttes. Kuigi esialgsed takistused on vaikselt ära kaduma hakanud, on mul väike tõrge siiski sees püsinud, nüüd aga pigem ratsionaalset laadi – kas lennata on ikka just ise vaja osata ja mis tolku mul sellest oskusest edaspidi on. Tegelikkuses aga olen selle aja jooksul jõudnud järeldusele, et elus tuleb tegeleda asjadega, mis ennast kõige rohkem huvitavad. Mõistagi tuleb seda teha võimaluste piires, kuid ka võimalusi saab luua, kui selleks on vajadus.