Miks ma õhtul silmi sulgedes purilennukit nägin

Alustan hommikust. Oli laupäeva hommik. Olin just tulnud "head-aega" ütlema oma õele Irisele ja tema lemmikutele - Siirile ja Pipale. Nimelt sättis Iris end parasjagu valmis, et minna koos merisigadega Tartusse, sest algamas ju uus kooliaasta vetrinaariatudengina. Siis aga helises mu telefon - Reeno helistas. Hmm, mõtlesin, et mis nüüd? Veerand tundi tagasi oli ta ju suundunud lennunduse teooriatundi... Selgus, et tal avanes võimalus lennata ja enne kui ma arugi sain olime Rapla poole teel, st sihtpunktiks loomulikult Kuusiku lennuväli.

Vahetult enne Kuusikule jõudmist juhtusin vilksamisi kella vaatama - 10.58. Põhjus, miks plaanides üldse äkiline muutus toimus, oli asjaolu, et Reenoga koos purilendu õppiv Ron oli teada andnud, et täna SAAB LENNATA!, sest nii õpetajale kui hr Ilmataadile tänane päev sobis. Niisiis jõudsime kohale. Seda oli ka Reeno silmist näha. Heinamaa ääres seisid kaks purilennukit, mille lähedale autoga sõitsime. Reeno ruttas tuhatnelja õpetaja juurde, kes ühe lennuki juures poistele mingid paberid jagas ja ilmselt teoreetilisti teadmisi edasi andis, vähemasti seda lugesin välja tema kehakeelest. Vahepeal vaatas õpetaja poistele küsivalt otsa ja siis jälle seletas, nii et ka käed oli sellesse kaasatud.

Mina jälgisin ümberringi toimuvat. Seda, et lennuväli näeb välja kui niidetud heinamaa, seda juba teadsin. Võpatasin aga, kui mu selja tagant kostus vali mootorimüra. Aa, käivitati lennuk, mille mina arvasin uunikumide hulka kuuluvat. Minust möödusid kümmekond inimest, kes kõik selle lennuki peale suundusid. Sellega vist lennatakse kuhugi. Lennuk mürises veel valjemalt, hakkas liikuma ja varsti oli elav muuseum õhku tõusnud. Respect. Mõni aeg hiljem laskusid maa suunas langevarjurid, kellest osa maandus batuudile (vähemasti selline nägi see asi eemalt välja). Milline täpsus. Teised maandusid põllule. Või tegelikult lennuväljale. No mul on raske lihtsalt rohelist välja lennuväljaks nimetada. Ühel ilusal hetkel sõitis meie auto kõrvale kollase vilkuriga neljarattaline masin. Sain aru, et autost väljus valvur, sest ta uuris mis ma siin teen. Ma vastasin, et olen lihtsalt kaasas ja osutasin purilennuki suunas, tema aga vastas muigel: "Ja-jaa". Ma ei saanudki aru, et mida see küll tähendama pidi. Igatahes sain aru, et kohas, kus ma seisin, pidin jälgima kõikes suundades nii maismaal kui õhus, et kellelegi või millelegi ette ei jääks ja et keegi või miski pähe ei potsataks. Auto vajas ka ümber parkimist angaaride juurde, kus vabal hetkel puhkavad lennukid. Valvur oli nõus meid angaaride juurest oma sõidukiga, mida oli raske autoks nimetada, purilennukite stardipaika viima. No sel sõidukil puudusid mõni uks ja kapotil kaas jne, aga liikus, ja väga jõudsalt. Ühesõnaga hakkasin juba harjuma, et kõik, mis ei näe küll välja selline, et temaga võiks sõita või lennata, ei pruugi nii olla. Küllap loeb sisemus.

Kaugel ei olnud hetk, kui Reeno ronis purilennukisse, olles endale enne selga pannud langevarju. Õpetaja muidugi ka. Mina silmasin lennuki küljes ühte väikest vidinat, mida teadsin Reeno jutu järgi väga tähtsa olevat. Vaatasin, et jupike nööri oli 3 väikse punase kleepsu abil lennuki külge kinnitatud. Tundus, et see niisama sealt ära ei lenda. Nimelt on see nöörike oluline, sest näitab õhus olles, kas lennuki asend on õige. Ega ma palju rohkem purilennukitest ei teagi, aga seda tean. Reeno esiistmel ja õpetaja tema seljataga tagaistmel, oldi sõiduvalmis. Ron läks hoidis ühest tiivast kinni, et lennuk stardihetkel otse seisaks. Starditi. Üks herilase välimusega lennuk alustas köie abil purilennuki õhku tõmbamist. Mina vaatasin neile järgi kuni neist jäi järgi kui väiksed linnud või putukad õhus. Lähenedes muutusid taas suuremaks ja järgmisel ringil lennuvälja kohal läksid nende teed õhus lahku, st purilennuk alustas iseseisvat liuglemist õhus, loomulikult inimese kaasabil.

Ilm oli päikseline, taevas oli palju valgeid pilvi, mis altosast olid hallikad, kuid olen aru saanud, et selline ilm just purilendamise jaoks hea ongi. Samas oli tuuline. Õhku tõusjatele puhus päris tugev külgtuul. Mootoriga herilane maandus peagi lennuväljal, et üht teist purilennukit õhku tõmmata. Reeno liugles lennukiga taevas kui lind. Kui läheduses mõnd valjemat heli kosta ei ole, siis on kuulda, kuidas purilennuk läbi õhu vihiseb. Kuulsin Ronilt, et tema ema oli kümme aastat purilendamisega tegelenud ja kui ta oli ise ka ühe korra ära proovinud, siis sündis kindel otsus, et selle alaga tahab rohkem tegeleda. Eks Reenol on ju samamoodi, et selle lendamispisikuga on ta juba ammu nakatunud. Reeno maandus vahpeal korraks maha, misjärel mootorlennuki sabas taas taevasse tõusis. Silmasin Roni käes papist lehte, kuhu märgitakse kõikide Jaagu õpilaste lennuminutid. Väga tähtis leht.

Kui Reeno teiselt õhulennult tuli, oli Roni kord. Mul oli hea meel, et õpilased korralikult oma lennutunde said teha, sest nende õnneks saabusid turistid sel päeval hiljem. Tasapisi muidugi hakkas neid kogunema ja juhtus nii, et ühele neist huvilistest sain isegi rääkida, et kes või mis see Purilend on:P.

Nii mu päev seal Kuusiku lennuväljal möödus - vaatasin lennukeid ja lugesin raamatut kuni õpilased Reeno ja Ron olid oma lennud ära teinud, õpetajalt uusi teadmisi ammutanud ja purilennuki oma pessa ära viinud. Selline oli minu päev täis lennukeid ja lendamist, kuigi hetkel veel küll kõrvaltvaatajana...