pühapäev, 15. august 2010

Raha paneb tiivad tööle

Olen oma lendudega jõudnud kohta, kus võiks toimuda läbimuure. Kohta, kus võiks käia plõks ja ma võiks järsku käike oskama hakata. Esimeste kordade kabuhirmud, et ma ei oska lennata, on jäänud selja taha, asemele on tulnud entusiasm kõike veel ja veel paremini teha. Samas ei tule see meistriks saamine üle öö, vaja on harjutada. Väidetavalt ükski purilendur ei ole lendama sündinud, kõik nad on selleks õppinud. Harjutamine nõuab aga järjekindlust, mis ei olegi nii lihtne, kui arvasin.

Teemaks on siis lendamise võimalused üldisemas plaanis. Ma võin küll ise oma elu nii sättida, et end vajaliku sagedusega lendamise lainel hoida, kuid kaotan motivatsiooni, kui näen kui vähe hoolitakse õppelende tegevatest õpilastest. Harjutusvõimalused lihtsalt pole prioriteet tänases rahamaailmas. Ma ei saa rääkida muude lennuklubide kohta, kuna ma ei tea, kuidas mujal elu korraldatud on, kuid Kuusikul on see nii.

Laupäevad on Kuusikul reeglina lennupäevad, kus kogu kaadervärk töötab ja lennumasinatest võetakse maksimumi. Pausi hetked on vaid siis, kui Wilgat tangitakse. Wilga on lennuklubi peamine "tööhobune", mis viib õhku nii purilennukeid, kui ka teeb huvilistele lõbusõitu. Muudel päevadel lennatakse harva, kuna tavaliselt puudub teistel päevadel kriitiline mass inimesi, kes lennata tahaksid. Lennukimootori soojendamine on eraldi kuluartikkel ja ka lennukite lahti- ja kokkupakkimine pesapaikadel omaette töö, mida vaid paari lennu pärast ette ei võeta.

Enamus lende on laupäeviti nn vautšerlennud (kohalikud kutsuvad neid ka turistikateks) - internetist ostetud kinkekaartide realiseerimised, mis lubavad kas kõrgemat pilotaaži purilennukil või tutvumislendu mootorlennukil. Igatahes selline edev värk, miniseelikud välguvad ja fotoaparaadid plõksuvad. Kõik kinkekaardid sisaldavad klubi jaoks ka teatavat boonustasu, mistõttu on see päris tulus äri. Igatahes nii tulus, et omahinda maksvad lennuõpilased peavad ootama, kuni turistid ära lendavad. Kuigi klient on kuningas ja lennuklubil on raha vaja, ei tohiks niiviisi ikkagi õpilasi väntsutada. Õpilane peab õppima lendama korrektselt. Nii korrektselt, et ta võiks tulevikus ka kedagi teist ohutult lennutada. Olles oma lendude ajaks juba niivõrd väsinud, ei omanda ta enam õpitavat nii hästi, kui värske peaga.

Sel laupäeval ootasime koos Roniga kokku kuus tundi(!), et teha oma paar kolm lendu. Ron on minu "klassivend" Penderi lennukoolist, kes ka Kuusikul purilendu teeb, nagu mina. Ühesõnaga pikk päev täis eimidagit. Tõsi, sain küll vestelda pikalt oma lennuõpetajaga, kellega peetavad jutuajamised on alati inspireerivad ja täis elutarkusi. Küll aga tulin ma siiski lennuväljale selleks, et teha ära need lennud, mis on oskuse saamiseks vajalikud. Pettumus oli seda suurem, et olime spetsiaalselt ühe lennuki lendudeks ette valmistanud ja selleks kulutanud pea tund aega. Ja tulemuseks oli see, et saime pool päeva vaadata, kuidas turiste selle lennukiga lõbustatakse. See pettumus läheb tegelikult üle, selle pärast ma ei muretsegi. Pigem muretsen sellepärast, et niiviisi hääbub Eesti purilennu jätkusuutlikkus, kui õpilasi niiviisi eemale tõrjutakse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar