Lendamisest tahvli peal

Ehk et kui üks asi hakkab viltu vedama, siis läheb see ka edasi nii. Ühesõnaga täna oli mul jälle üks päev, kus oli loota lennuvõimalust. Mu viimasest lennust möödub kaks nädalat, mis on just paras aeg lendude vahel, et varasem kogemus kinnistuks ega ununeks veel ära.

Alustasin hommikul kell 10 sõitu Rapla suunas. Kusagil enne Kohilat kuulen, et auto teeb kolla-kolla-kolla. Hm, mis värk on? Pidasin kinni, läksin välja vaatama. Oh, kurjam, esimene parem rehv puha tühi ja lausa suitseb kuumusest. Ega midagi, tagurdasin sadakond meetrit tagapool olnud bussipeatusse, kähku tungraud, varuratas, ja muu vajalik kraam lagedale, ning tegudele. Tänu kaasas olnud Ronile läks kiiresti - vähem kui 10 minutiga oli ratas vahetatud ja sõit jätkus.

Kohale jõudes selgus tõde - lennuilma ilmselt nii pea ei ole. Vaade lennurajale oli nukker, raja teisel küljel olevad puud paistsid vaevu udu seest välja. Rääkimata raja tagumisest otsast või kaugematest objektidest, need olid lihtsalt haihtunud valge vati sisse. Samas lennuhuvilisi oli lisaks meile, lennuõpilastele, veel - mitmeid autosid vooris edasi tagasi ja kümmekond inimest vaatasid nõutult udust ilma. Kuigi Tallinnas tibas kella 10 ajal veel väheke vihma, ei olnud seal udust jälgegi, kõik tundus lootustandev.

Esimene tund aega möödus meil oodates ja vaadates, mis saama hakkab. Istusin autos ja sirvisin piiblit. Mõtlen purilennu piiblit - Ülo Keeduse poolt 1962.aastal välja antud raamatut "Purilend", mis on esimene ja seni viimane tõsiseltvõetav purilennualane kirjandus eesti keeles. Oma paksuse poolest, mida tema 526 lehekülge annnavad, jätab see sõna otseses mõttes piibli mulje. See raamat on mul igaks juhuks lendama minnes alati kaasas, et hetkedel kus oodata tuleb, saaks midagi kasulikku teha. Purilennu juures pidavat kõige raskem tegevus olema ootamine. Täpsemalt ilma ootamine, kuna kunagi ei ole teada, kas see tuleb ja millal see tuleb.

Otsustasime oodata keskpäevani, mis on kõige tõenäolisem hetk selginemiseks, kuna päike on kõige kõrgemal. Et aga aega mitte raisata, siis läksime õppeklassi. Õpetaja Jaak andis mulle kätte kriidi (milleks oli tükike gyproci plaati) ja ülesande, et joonistaksin välja kõik 4 lennurežiimi ja vastavad jõuvektorid, mis lennukile mõjuvad. Režiimideks on - tõus/horisontaallend, pöörang, lauglemine ja kiiruse kaotamine. Olin just enne raamatust neid skeeme uurinud, mistõttu ei olnudki nende üles joonistamine väga keerukas. Seejärel arutasime koos õpetaja ja Roniga kõik üksipulgi läbi, mis oli omamoodi huvitav, kuna esimest korda teen ma seda juba pisikest lennukogemust omades, mitte puhtalt teoreetiliselt.

Üks hetk õnnestus saada aga usutav ilmaprognoos, mille kohaselt läheb selgeks alles kella 6-ks õhtul. Selle peale otsustasime, et jätame asja katki ja lähme laiali. Kell oli selleks hetkeks saanud 2. Samas läks päev ikkagi asja ette, teoreetilises mõttes. Lennata sai tahvli peal:)