Tervisekontroll

Esimene suur eeldus misiganes lendurilitsentsi saamiseks on põhjalik tervisekontroll, et silmad ikka õigel kohal oleksid, käed-jalad olemas ja et muid lendamist ohustavaid hädasid küljes poleks. Nõnda siis võtsingi esimese sammuna veel enne teooriatunde ja lende ette tee Euromedicali poole, et teha ära tervisekontroll. Euromedical on üks vähestest kohtadest, kus Eestis taolist kontrolli teostatakse.

Mul ei olnud eelnevalt absoluutselt mingit aimu, mida sellest kontrollimisest oodata, on see karm või mitte. Teadsin vaid, et see võtab umbes 2 tundi aega ja soovitav on hommikune uriiniproov kaasa võtta. Nii ma siis läksin ühel hommikul kohale, pissitops näpus. Esimene asi, mida mult registratuuris küsiti, kas ma töötan Estonian Airis. Tundsin end küll kuidagi kõrvust tõstetuna, kuid pidin siiski ei vastama. Pärast 1480 krooni maksmist sain teada, kuhu proov viia tuleb, ja portsu pabereid, mida arstid järgemööda täitma hakkasid.

Esmalt külastasin silmaarsti, kus oli kõige positiivsem vastuvõtt minu Eesti meditsiinikogemuse põhjal üldse. Esimese asjana rõõmustas arst mind nähes ja ütles positiivsel häälel „näen et silmad on teil ilusasti olemas“. See muutis ka ülejäänud protseduurid lõbusaks. Sain teada, et lendurid ei peagi olema briljantsilmadega vaid võivad ka vajadusel prille kanda. Sain teada, et mulle võiks tegelikult isegi väikse miinusnumbriga prillid määrata, kui ma soovin. Arst demonstreeris mulle vaadet tema aknast – Kopli laht üle rohetava metsa, mis on minumeelest supervaade silmaarsti kabineti jaoks. Igatahes sain näha, millisena ma seda vaadet oma ideaalprillidega näeksin ja millisena ilma. Vahe oli olemas, kuid siiski otsustasin jääda oma silmade juurde.

Edasi kõrvaarst. Suhteliselt vähese jutuga tädi, arvestades töö iseloomu. Pärast pikka sahkerdamist ja sehkendamist suunas ta mind ühte telefoniputka suurusesse kappi, kus oli tool istumiseks, suur aken, kust nägi arsti, kõrvaklapid ja poolikut joystickut meenutav pulk nupuga. Lühike seletus, mis arst mulle andis, jäi mul pisut segaseks. Väidetavalt pidin vajutama nuppu, kuid mis puhul, jäi mul arusaamatuks. Kõrvaklappidest hakkas ühel hetkel piikse tulema, kuid ma ei teinud neist välja, mõtlesin et ootan ikka instruktaaži ära. Seda aga klappidest ei tulnud. Pärast hämmingus olemise näo tegemist avas arst ukse ja ütles et vajutaksin siis, kui piiksu kuulen. Selge! Nüüd tean! Piiksud kuulatud, nupud vajutatud, joonistas arst käsitsi(!) minu kuulmisspektri paberile. Väidetavalt on selline spekter lendamiseks piisav.

Edasi tuli kurgu- ja ninaarst. Pärast igasuguste pulkade ja torude pistmist ninna ja kurku jõudis arst järeldusele, et sealt midagi kahtlast ei leia. Ainus asi, mida kurtsin, et mõnikord ärkan öösel kinnise nina peale üles. See pidigi olema normaalne - mõnel inimesel lihtsalt on ninasõõrmed kitsamad kui teisel, põhjustades sagedasemaid nina kinnijäämisi. See aga ei sega lendamist, pealegi magades ju ei lennata. Selge, olen terve:)

Üldarst, kes mind kõigepealt vastu võttis ja lõpus ka pabereid vormistas, jättis alguses küll meeldiva mulje, kuid siis äratas mus pahameele, kui liigsete pisiasjadega norima hakkas. Ka kõik väiksed probleemid, mis välja tõin, tundusid tema jaoks katastroofilised. Isegi too ninaprobleem, millest ninaarstile rääkisin, tundus tema arvates maailma lõpp. Kui ikka on probleem, siis EI TOHI lennata ja kõik! Püüdsin teda natuke rahustada, kuni lõpuks ta leebuski, ütles vaid "no hea küll, lähme edasi". Igatahes positiivne see õhkkond seal ei olnud.

Lõpuks aga jõudiski kätte hetk, kus sain kätte selle soovitud paberi, mis lubab et järgneva 5 aasta jooksul on mu tervis korras. Kusjuures pool tundi pärast paberi kättesaamist helistas toosama arst mulle ja kurtis alandlikult, et oli unustanud mu loast enda jaoks koopia teha, mistõttu kutsus ta mind veel tagasi:D Saatsin skännitud koopia, mis õnneks sobis. Tunne oli aga hea, nagu olekski piloodipaberi kätte saanud, tahtsin sellega juba lendama minna.