Eellugu

Kord 17-aastasena kutsus mu klassivend Mario mind Tapa lennuväljale kaasa, et teha paar lendu purilennukil. Pidi siuke vägev asi olema, surmasõlmed ja muud vigurid kaasa arvatud. Ei osanud esialgu nagu midagi selle peale kosta, siis oli mul küllaltki hägune ettekujutus, misasi see purilennuk üldse on. Veelgi segasemaks muutis asja teadmine, et purilennuk viiakse õhku puksiirlennuki abil, kust see siis vabalt laueldes taas alla vajub ja tavalennuki kombel lennuväljale maandub.

Mõte lendama minna mõjus mulle aga kui mesi moka peale - eks paljud lapsed ole kunagi lendamisest unistanud, nii ka mina. Ega ma ei pidanudki tegelikkuses pettuma - lendamine oligi vägev:D Siiamaani mäletan esimest hetke, kui ratas maast lahti sai ja maapind all väikseks maketiks muutus. Piloodiks oli hästi tore mees Kalju Käi, kes mul juhtimist ka ise lasi proovida. Eriti palju ma asjast ei jaganud, kuid selle tunnetasin ära, et lennuk allub tõepoolest minu kontrollile, kui kange ja pedaale sõtkusin. Tegin seal neid lende veel nii paar kolm korda, pärast mida saabus pikk paus, kuna mul polnud ei raha ega autot, et Tapal liuglemas käia.

Kogu vahepealse aja hoidsin salamisi peas mõtet, et üks päev saan ma veel purilenduriks ja hakkan täiesti iseseisvalt lendama seal taeva all, vabana kui lind, ja seda sõna otseses mõttes. Kuigi esialgsed takistused on vaikselt ära kaduma hakanud, on mul väike tõrge siiski sees püsinud, nüüd aga pigem ratsionaalset laadi – kas lennata on ikka just ise vaja osata ja mis tolku mul sellest oskusest edaspidi on. Tegelikkuses aga olen selle aja jooksul jõudnud järeldusele, et elus tuleb tegeleda asjadega, mis ennast kõige rohkem huvitavad. Mõistagi tuleb seda teha võimaluste piires, kuid ka võimalusi saab luua, kui selleks on vajadus.