Esimene lennupäev

Seda päeva olin kaua oodanud. Olin oma purilennuõpetaja Jaaguga mitmeid kordi juba telefonis vestelnud, kuid me ei olnud veel kordagi kohtunud. Kord ei olnud mul aega, siis temal, ja siis ei olnud lennuilma, ehk et esimest korda õnnestus meil kohtuda alles 30.juulil. See oli ühtlasi mulle ka esimeseks lennupäevaks - juba tund aega pärast kohtumist tegime kohe ka esimese lennu. Minu jaoks jättis Jaak kohe esimesest hetkest hästi kogenud ja targa piloodi mulje, mistõttu võisin enda kogenematuse ja eksimused täielikult temale usaldada. Alguses oli mul sellega küll probleeme, kuna alateadvus külvab siiski hirmu, kui juhised on sinu käes aga oskused mitte. Aga lendamisest räägin natuke hiljem.

Õppelennukina kasutatakse tšehhide toodetud lennukit Blanik L-13, mida peetakse parimaks algväljaõppe purilennukiks üldse. Väidetavalt andestab see lennuk kõik väiksemad vead. Kartsin sellest hoolimata kohutavalt, sest praktilisest küljest olin ma ikkagi täiesti null kogemusega. Eestis olevad Blanikud pärinevad kõik ALMAVÜ aegadest (kusagilt targast raamatust lugesin seda), mistõttu on nad kõik ka väga vanad, kohati isegi üle 40 aasta. Lennukite reeglipärane hooldus tagab aga selle, et need "vanakesed" ka tänapäeval sama turvalised on, kui oma nooruspõlves.

Sain kohe kõike algusest peale teha, muu hulgas lennukit valmis sättida ja lennuväljale pukseerida (samal ajal, kui lennukit auto slepis tiritakse, tuleb tiiba üleval hoida ja lennukiga kaasa liikuda). Purilennukid seisavad puhkeajal lennuvälja kõrval kindlates "pesapaikades", kus nad trosside ja köitega maa külge aheldatud on, et tuul neid mingil juhul ära ei viiks. Purilennukid on nii heade aerodünaamiliste omadustega, et ka väiksemad tuuleiilid kergitavad nende tiiba, kui lennuk lahtiselt platsil seisab, rääkimata siis suurtest tormituultest, mis neid lausa õhku võivad tõsta. Lisaks on lennukid puhkeajal võimalikult liikumatuteks muudetud. Kõik juhised ja tiiva liikuvad osad on spetsiaalsete klambrite ja vahenditega kinni pandud, samal eesmärgil, et tuul pahandust ei teeks. Ühesõnaga, lennuk tuleb neist ahelaist enne lendamist "vabastada". Lisaks sellele tuleb ettevalmistuse käigus kontrollida ka kogu lennukit, ega see platsil seistes viga pole saanud. Nulli tuleb sättida ka kõrgusmõõtja, mis töötab rõhu järgi, kuna vahepeal on õhurõhk tõenäoliselt muutunud. Ärevus oli suur, kuna teadvustasin endale et ma lähen kohe-kohe selle sama lennukiga ise lendama.

Kui lennuk on lennuks ette valmistatud ja lennuväljale transporditud, algab lennuki stardiks ettevalmistamine. Selleks tuleb esmalt selga panna langevari, mis on äärmine abinõu enda päästmiseks, kui lennuk õhus juhitamatuks peaks muutuma (loodan, et mul seda kunagi tarvis ei lähe). Kui vari seljas, võib kabiini ronida ja hakata seal kõike algusest peale paika sättima. See on omaette teadus, mis seal kõik paika tuleb sättida. Igatahes pikk loetelu tegevusi. Enne ei tohi mingil juhul startida, kui kõik vajalik on üle kontrollitud.

Kuna mina olen õpilane ehk põhipiloot, siis istun ma eesoleval istmel, instruktor istub taga, tema parandab kõik minu tehtud eksimused. Nii esimene kui tagumine istekoht on võrdsete omadustega, st kõik juhised ja näidikud teevad ja näitavad samu asju. Ainsad erinevused on selles, et tagumiselt istekohal ei saa raadiot sisse-välja lülitada ega ringi seadistada, ega ka kuplit (kabiini katteklaasi) avariiolukorras minema lennutada. Räägin lennukist millalgi hiljem veel, praegu aga esimesest lennust.

Esimene lend oli midagi, mida ma ei osanud oodata. Kuigi mul oli mingi mälestus varasemal ajal tehtud lendudest, oli seekordne kuidagi erilisem. Teadsin, et nüüd on minu kord teha nende kangide ja pedaalidega imesid. Tegin kähku kõik toimingud, mida õpetaja mulle ette oli lugenud - iste paika, pedaalid paika, rihmad kinni, trimmer paika... trimmer, mis see veel on? Ühesõnaga, ma ei teadnudki veel kõiki kange ja hoobasid, mis midagi teeb (pärast lendu uurisin siiski välja, mis trimmeri ülesanne on). Seejärel veel tagatiivad välja ja kuppel kinni. Huh, ongi ettevalmistused tehtud. Kõik tundus ühtäkki nii keeruline ja kiiresti toimuv. Ühel hetkel oli lennuk ees juba lõtku köiest välja tõmmanud ja ootas meie märguannet, et võib startida. Ja siis oligi see oodatud hetk - minek.

Hakkasime maa suhtes suure kiirendusega liikuma. Tundsin juhist enda käes justkui kaootiliselt liikuvat hooba, mille liikumised olid nii kiired, et mu mõte oli sellest omajagu maas. Analüüsisin, miks õpetaja nüüd juhist sinna serva lükkas, kuid veel enne kui jõudsin midagi järeldada, oli ta selle asendit uuesti muutnud. Samal ajal kõlasid õpetaja resoluutsed fraasid, "miks sa paremale kaldud?!" või "hoia nüüd otse". Purilennukit tuleb nimelt õhkutõusul (aga ka maandumisel) iga hinna eest otse hoida, sest muidu läheb tiib vastu maad. Seda tuleb teha aga ülima kiirusega, muidu võib olla hilja. Igatahes ei jõudnud ma oma esimesel lennul nendele fraasidele ei reageerida ega vastata, kõik käis nii kiiresti. Tundsin end justkui vette visatuna, kohas kus ma kunagi varem olnud ei ole, ja tegemas liigutusi, mida ma kunagi varem teinud ei ole. Meenus esimene sõidutund õppesõiduautos, kus mu kartus umbes sama suur oli. Ometigi tundub autosõit lendamisega võrreldes oluliselt lihtsam.

Esimene lend oli kui õudusunenägu, pidevalt mõtlesin kuidas ma nüüd kätega peast kinni haaran ja loodan, et see kõik vaid uni on. Pärast lahtihaakimist läks asi muidugi kergemaks, siis tuli taastada normaalkiirus 90 km/h (pukseerimise ajal on see midagi üle 100), mis rahustas olukorra natuke maha. Vaikselt hakkasid meenuma ka lendamise põhivõtted - juhise kallutamine ette viib lennuki nina alla ja suurendab kiirust, tõmbamine taha aga teeb vastupidist, kallutamine vasakule kallutab ka lennukit vasakule, paremale kallutamise korral sama paremale. Hakkasin end juba kindlamini tundma, kuid siiski ei tundund end vabalt. Kõik tähtsamad toimingud jäid tegemata, nagu näiteks enne pööramist paremal oleva taevaosa kontrollimine, et me seal kellegagi kohtuma ei hakka. Samuti kõrguse jälgimine, et me ikka lennuväljale tagasi jõuaks. See jäi kõik õpetaja teha. Missest, et teooriaraamatutes on seda mitmeid ja mitmeid kordi üle korratud.

Maandumine oli müstika. Õhkutõusuga sarnaselt toimus ka seal palju liigutusi, mis kõik väga kiiresti pidid käima. Jätsin selle juba heaga õpetaja teha, kuna ma ei suutnud nii kiiresti mõelda. Esimese korra kohta pidi see tavaline olema, see tuleb harjutamisega. Eriti hea oleks harjutada simulaatoriga. Seda mul aga veel pole, ilmselt tuleb hankida:) Tunne oli pärast esimest maandumist igatahes sant, nagu oleksin kedagi alt vedanud. Tegelikult oli see aga minu kõige esimene lennutund ja see ei pidanudki nii välja tulema, nagu eksamilend.

Pärast lende tuli lennuk samamoodi "kokku pakkida" ja pessa ära viia, nagu ta oli alguses. See oli juba naudinguga tehtav tegevus. Vaatasin lennukit kui lindu, kes mind lendama viis. Vaatasin austusega. Tundsin lennukis ära kui partneri ja sõbra. Nii nagu sõpra, nii ei tohi ka lennukit alt vedada. Lennuki eest tuleb hoolitseda niisama hästi ja pehmelt, kui sa tahad et tema sinu eest hoolitseks ja sind maa peale tagasi tooks. Lohaka käitumise korral muutub ka lennuk lohakaks ja võib piloodiga samamoodi käituma hakata.