Pilvede all: Kaks suvist huvilendu

Hulk aega on mööda läinud, mille jooksul olen lendamisest ainult mõtteid mõlgutanud, kuid kätt juhtkangile ega tagumikku piloodiistmele saanud pole. Sel suvel oli aga kaks võimalust huvilennu tegemiseks. Esimene kord juhtus see juunis Ridalis ning teine kord juulis Itaalias. Just, Itaalias :)

Läbipõige Ridalist

Ühel suvisel juunikuu päeval, olles läbi Tartu teel Lätti kontserdile, tähendas see mul mugavat võimalust põigata läbi ka Ridali lennuväljalt ja heita pilk seal toimuvale. Juhuslikult käis lennuväljal aktiivne tegevus; no muidugi, tegemist oli suvise laupäevaga ja imeilusa Cumulus pilvedega lennuilmaga. Küsisin esimese ettejuhtunud inimese käest, kas huvilendu ka saab - vastuseks kõlas "peab saama, huvilised tuleb ikka ära lennutada" ning algas sellesisuline korraldustöö.

Tegime koos Kerliga kaks lendu. Minu jaoks oli selles lennus midagi küsimusi tekitavat, ühtlasi muidugi ka piisavalt nauditavat. Küsimused, mis peas tekkisid:

Kas niiviisi aeg-ajalt huvilendude tegemine ongi see viis, kuidas ma oma lennukirge rahuldan, arvestades keskmiselt 0,3 sooritatud huvilendu aastas?
Peaks äkki ikkagi lennuõpet taas alustama, arvestades, et Ridalisse on muretsetud uus õppelennuk? Lennud toimuksid sel juhul Ridalis.
Kui palju mõjutab vanus lennuõppe kvaliteeti? Ilmselgelt jääb noorena õpitu paremini meelde (ka lihasmälu arvestades), mistõttu lõputult lennuõpet edasi lükata pole mõistlik.

Lennu käigus oli mu piloodiks/instruktoriks 15-aastase staažiga piloot. Püüdsin igas lennuetapis võimalikult aktiivselt juhtimise juures olla, kuigi pidin ühtaegu ka arvestama, et ma ei ole piloot, s.t. kangi ikkagi lõdvalt käes hoidma. Lend jättis igava tunde, kuna pinget polnud peal; olen tahtnud ikkagi ise lennata.

Toskaana pilvede all

Olles juulis puhkamas Toskaanas, Itaalia ühes päikselisemas piirkonnas, tekkis mul mõte otsida üles mõni mägises piirkonnas asuv lennuklubi, kus saab huvilendu teha. Pisut eeltööd internetis juhatas mind lennuklubini Volovelistico del Mugello.

Läksin lendama kerge eelhoiakuga, et lõunamaalased lasevad reeglitest rohkem üle, kui meie harjumuspäraselt põhjamaal. Mind üllatas aga itaallaste punktuaalsus ja professionaalsus protseduurireeglite osas - kõik toimingud tehti täpselt reeglite kohaselt. Klubi tundus olevat väga aktiivselt tegutsev, samal päeval näiteks tegi oma eksamilendu kaks pilooti.

Lennurada oli Mugellos omapärane - üks ots kümmekond meetrit allpool teist. See tingis lennuraja vaid ühesuunalise kasutuse - maandumised ülesmäge, õhkutõusud allamäge. Õhkutõus kõrgema otsa pealt on nähtav ka ühe alljärgneva pildi peal.

Lend ise oli ootamatult mõnus. Puksiir viis 500 meetri peale, sealt edasi sai lopelt 700...800 meetri peale, mäestiku serval olev tõusev õhuvool rebis päris korralikult. Sain 15 minutit ise lennata, proovida nii mäestiku kui ka pilvede aluseid tõusvaid õhuvoole. Maanduma asudes oli tükk tegemist, et kõrgust kaotada - nina alla poole suunatuna ja väljalükatud piduriklappidega lennates püsis variomeeter nullis:) Lennates mägedest eemale, läks laskumine kergemaks.

Järgnevalt väike galerii sellest huvilennust.