Nüüd lendamisest. Solo on ikka täiesti teine tera võrreldes Puchacziga, millel olin selleks hetkeks lennanud juba 26 tundi ja 53 minutit (kokku 125 lendu). Esimene hetk pärast puksiirlennuki liikumahakkamist oli muidugi ehmatus, kui Solo juba väikese kiiruse juures taeva poole tahtis hakata sööstma. Lükates juhist ettepoole, asendus tõus kohe kiire laskumisega, kuid sama kiiresti jõudsin selle stabiliseerida, muutes juhise liigutusi õrnemateks. Jätkus stabiilne tõus. See oli see Solo tundlikkus, ta reageerib kõigele tõepoolest kiiremini kui Puchacz. Ebamugavusi tekitas mikrofoni asend - suhteliselt jämeda varre otsas olev mikrofon tuli parema kaenla alt läbi, kusjuures sama kätt kasutan ka juhise liigutamiseks.
 |
| Foto: Alari |
Mis oli veel ootamatu, et pärast lahtihaakimist 600 meetri kõrgusel läks lennuki nina tuntavalt allapoole. Selle sain stabiliseerida koheselt juhisega. Esimesed minutid möödusid juhistega katsetades, proovides väikese kaldenurgaga spiraale teha nii, et niit püsiks otse. Kiirust hoidsin 100...105 km/h kandis, kuigi lennuk oleks veidi madalamal kiirusel ökonoomsemgi olnud. Harjumatu oli vaikus, mis selles lennukis oli - kiirus ei olnud üldse helitausta kaudu tunnetatav.
Kusagil lennu keskel tekkis paanika. Juhise kate (millest kinni hoidsin) nihkus veidi ülespoole ning punane raadionupu otsik kukkus kokpiti põrandale. Teadsin, et juhtida saan edasi, kuid kas raadiot kasutada? Kuidagi sain katte ikkagi tagasi suruda ning isegi raadionuppu oli ilma punase otsikuta võimalik vajutada. Seega sai paanika läbi.
Vaid 11 minutit hiljem maandusin rajale 36. Tegin pika maandumise, kuna ei julgenud pidurklappe väga välja tõmmata. Tuli küll väike "kitsekas", kuid pärast seda ootasin kenasti läbivajumiseni ca 60 km/h kiirusel. Sain selle lennuga vähemalt tunnetuse kätte.
 | |
| Foto: Alari |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar