Kardiga taevaavarustesse

Olin pühapäeva õhtul koos Krisiga oma ema sünnipäeval, mis leidis aset Vigala jõel Raplamaal. Justnimelt jõel, mitte jõe ääres, sest pidulaud oli kaetud parvele, mis sõitis mootori jõul mööda jõge edasi-tagasi. Parvel oli parajasti nii palju ruumi, et paarkümmend pidulist koos tulikuuma saunaga ära mahutada. Igatahes chill missugune ja justkui ideaalne viis nädalat lõpetada. Aga ei, nädala lõpetamiseks oli vaja veel suuremat ekstreemsust!

Raplamaa südames asub aga veel üks koht, mis mulle hästi hingelähedane on ja millest mööda sõites süda kiiremini põksuma hakkab, see on Kuusiku lennuväli. Õhtul, pärast pidustusi ja pisut enne päikeseloojangut otsustasin minna lennuväljalt läbi. Tahtsin vaadata, kas purilennukid on juba kohustusliku uuenduskuuri läbinud ja kokku pandud. Loodan ka sel suvel lendamisega tegeleda, kuigi Noored Kooli tegemised-toimetused väga palju aega ära võtavad. Tavapärastes pesapaikades raudlinde polnud, seega on karta, et lennukid seisavad jätkuvalt lahtivõetuna angaarinurgas. Pole ka ime, paranduskomplekti hind, mis kõigile Blanik L-13 tüüpi lennukitele lennuloa jätkamiseks paigaldada tuleb (põhjuseid vaata mu jaanuarikuu sissekandest), on küllaltki krõbe - 6000€.

Ei jõudnudki pikalt ringi jalutada, kui juba astus ligi Tõnu Tali, motodeltaplaanide üks tuntumaid fanaatikuid Eestis. Küsis, ega me langevarjurid ei ole. Ma ei tea, kas see on seal lennuväljal tavaline small talk vestluse alustamiseks, igatahes olen sarnast küsimust Kuusikul varemgi kuulnud. Vastasin, et õpin purilendu, langevarjuritest ei tea ma midagi. Seepeale oli mees rõõmus, aha järelikult huviline, pakkus kohe võimalust oma lennuaparaadiga paar kiiremat ringi teha. Viipas siis käega angaaride esisele platsile, kus 3..4 eri värvi motodeltaplaani risti-rästi seisid, mõned tiirutasid samal ajal ka õhus. Mul läksid silmad kohe särama! Uurisin siis tingimusi, tuli välja et väga kallis polegi - 10-minutiline ring 20 eurot.

Tehtud, mõeldud! Kuna mul sularaha käepärast ei olnud, siis anti 10-liitrine kanku kaasa ja viibati käega Rapla suunas - too kütet. Juba olingi bensukas. Rapla Lukoilis on kusjuures kõige kassapoolsema tankuri juures benssu oluliselt rohkem maha tilgutatud, kui teiste tankurite juures, ilmselt polnud ma ainus selle finantsskeemi kasutaja;)

Sama kähku, kui Raplasse bensiini järgi sõitsin, olin juba tagasi ja hüppasin lennuaparaati. Õigemini istmesse, mida vaid väga suure fantaasia korral istmeks nimetada võis - puudusid seal korralik seljatugi ja kinni polnud ka väga kusagilt hoida. Piloodi koha võttis härra Tali isiklikult, mina sain tagumise, lennuõpetaja koha. Ainus, mida ma usaldama olin sunnitud, olid piloodi kogemused ja turvavöö. Ülejäänu jättis väga kahtlase mulje, alates metallkonstruktsiooni logisemisest kuni mitte väga arusaadava juhtimisviisini. Viimase osas saan muidugi vaid endale otsa vaadata. Samal ajal startis teise deltaplaaniga ka Kris, kes oli väga tubli ja julges sellise kahtlase asjandusega lendama minna!

Lend ise oli mõnus ja üllatavalt pehme, kuigi esialgu tundsin end veidi ebakindlalt. Purilennuki sees istudes oled ikkagi kusagil kabiinis, mis lisab omajagu turvatunnet, kuid deltaplaaniga lendamine tekitas tunde, justkui lendaksidki ise, ilma lennukita. Motodeltaplaaniga lendamine sarnaneb natuke kardiga sõitmisele, kõik see tuul ja võimalus ka selja taha vaadata andsid omamoodi vabaduse tunde. Miinuseks olid muidugi sääsed ja kärbsed, kes maa lähedal silma ja suhu kippusid, maast kõrgemal neid õnneks enam ei olnud. Tundsin pärast lendu, et niimoodi instruktoril kaasas sõita on küll lahe, kuid siiski mitte nii palju pakkuv, kui ise lennumasinat juhtida. Lisaks tundsin, et minu lennuk on ikkagi purilennuk, ei tõmmanud see deltaplaan mind nii väga. Samas on mul hea meel, et sattusin õigel ajal õigesse kohta, sain uue ja huvitava kogemuse võrra jälle rikkamaks.:)